Mullu müüdi Eestis 12 mõisat
Eestis asub umbes 1350 mõisat, neist 12 vahetasid möödunud aastal omanikku, enamik ostjatest olid kohalikud. Tehinguhinnad jäid vahemikku 3 500 – 492 000 eurot, kaks kolmandikku ostjatest olid füüsilised isikud ning veerand müüjatest kohalikud omavalitsused. Kõik ostetud mõisad olid tehingu teostamise hetkel nö „kasutusest väljas“, ehkki mitme hoone puhul oli alustatud restaureerimisega.
Mõisate müügipõhjuseid oli mitmeid: kas siis esialgse entusiasmi raugemine või rahamure, sest mõisa taastamine on äärmiselt kulukas protsess. Praegu leiab kinnisvaraportaalidest müügilt pea 30 mõisaansamblit.
"Arvestame neid kinnistuid, kus on endise mõisa peahoone ka sees. Kus müüakse ainult abihooneid, ei lähe sinna arvestusse. Lisanduvad veel kohalike omavalitsuste poolt enampakkumisel olevad pinnad, mida portaalides ei kuulutata ning vaikepakkumised, mida seal ei kuulutata," selgitas ERI Kinnisvara hindaja Siim Simson "Terevisioonis".
Müüjatest pooled on Eesti taustaga, aga on ka soomlasi; lisaks domineerivad kohalikud omavalitsused ja riik, kes müüvad endisi haridus- ja muude asutuste hooneid, mis on poliitiliste reformide ja ebamõistlikult kallite kulude tulemustel kasutuseta jäänud. Näiteks Maidla mõis, kus varem tegutses lastekodu, on müügis 500 000 euroga. Selle vastu on senise aastase müügperioodi jooksul tuntud huvi vaid üks kord.
Kalleim hetkel müügis olev mõis on Järlepa, mille eest küsitakse 2,3 miljonit eurot. "Kaks aastat tagasi oli Järlepa mõis müügis veel 2,7 miljoni euroga," tõi Simson esile. Odavaim pakkumine on 39 000 eurot maksev Laiküla mõis.
Simsoni praktika näitab, et Mõisahoone puhul on nõudlus pigem kuni 500 m² suletud netopinnaga hoone järele, mis on sobiv rekonstrueerida elamis- või majutuspinnaks ning mille hind jääb paarisaja tuhande euro piiresse. Ajalugu on Simsoni sõnul näidanud, et suurema üldpinnaga hoonete likviidsus on väga madal, kuna elamispinna turul ei ole need konkureerivad ja ärihoonena kasutusele võtmisel on rekonstrueerimine kordi kallim kui uue hoone ehitus, mistõttu ei pruugi õnnestuda kasumlikku äriplaani koostada ja investeeringuid tasa teenida.
Eestlased unistavad mõisast
"Ehkki 1350 mõisast müüdi möödunud aastal vaid 12, siis KV.ee portaali viie kõige otsituma märksõna seas sauna ja rõdu kõrval on mõis - see vara kõnetab meeletult paljusid inimesi, ehkki on kättesaadav vaid vähestele," tõi Simson esile paradoksi.
Simson rääkis, et eelmise aasta tehingutest müüdi kõige odavam mõis vaid 3900 euroga - tegemist oli lihtsa karjamõisaga Jõgevamaal, mida müüs kohalik omavalitsus. "See on põhimõtteliselt karp, kuhu läheb muidugi meeletult investeeringuid," möönis hindaja. Tema teada plaanib ostu sooritanu teha sinna konverentsikeskuse ja söögikoha.
Mõisaga hoonestatud kinnistute atraktiivsuse kinnisvaraturul määrab hoone arhitektuur, kompleksi terviklikkus ehk mõisat teenindavate abihoonete olemasolu, koha ajalugu, mõisapargi liigirikkus ja maatüki pindala.
"Mõisa puhul on põhiline ikkagi peahoone. Järgmine samm on maatüki suurus. Nõukogude aeg on teinud sellega karuteene: sageli on lahti mõõdistatud ebamäärased tükid, näiteks ehitati kõrvale mingi korterhoone," selgitas Simson.
Hindaja selgitas, et kui mõisaga on seotud äriplaan, ei võeta seda ette üksnes oma rahakoti peal, vaid taotletakse EAS-ilt ikkagi projektirahasid, ehkki arvestama peab ka teataval määral omafinantseeringuga.
"See on põhimõtteliselt missiooniprojekt," kinnitas Simson, mööndes, et igaüks sellega lõpule ei jõua.
"Alustatakse alati entusiasmiga, äriplaanid on võimsad, aga kui muinsuskaitsega käsikäes restaureerid ja matad muudkui raha, kuid tundub ikka, et midagi ei saa valmis, jookseb see kõik ikkagi liiva ja tõstetakse käed üles," põhjendas Simson mõisahoonete uuesti müükijõudmist.
Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!